Tehtud

Nüüd on see siis tehtud. Ülikool sai läbi. tehtud 6 asemel 7 aastaga. Hea, kuid siiski veidi kurb tunne on sees. Et nagu oleks tükk küljest võetud. Hetkel ei saa sellest tegelikult veel aru, aga kui va arusaamine tuleb, siis annab nagu nuiaga pähe. Sest nüüd on kool läbi ja tuleb suurte inimeste elu hakata elama. Kuigi tegelikult vist ei tule :) Võib ka väikeste inimeste elu elada.

Hmm...mingid mõtted on, kuid need ei vormu sõnadeks. Või kui sõnadeks, siis ei vormu nad korralikeks lauseteks.

See, mida tahan öelda, on: palju on inimesi, kes teevad asju kas siis prestiiži või teiste inimeste pärast. Näiteks vanemate ja suguvõsa tohutu pressure õpigute alustamiseks ja jätkamiseks. Milleks peaks tegema midagi seetõttu, et teistel oleks tore ja nad saaksid - ei taha öelda kiidelda, siia peaks minema selline sõna, mis on kiitlemise ja uhkustamise vahel - teiste ees siis uhkiidelda (mis on hübriidsõna just praeguseks). Millegipärast on oma vanemate rõõmsakstegemine äärmiselt oluline, lausa nii, et paneb vere ninast välja õppima.
Kui inimesed saaksid loobuda oma kontrolli-, reguleerimis- ja teiste peal unistuste teostamisest, küll siis oleks hea elada. Mitte nii, et: "Mul on nüüd täiesti ükskõik kuhu sa edasi lähed, peaasi, et oled ise rahul. Kas siis Haigekassasse või ravimfirmasse aga...eriti hea meel oleks mul ikkagi, kui sust saaks lastearst". Sellised lood.

Sellised lood mulle ei meeldi.

Loen Kivirähu Rehepappi. Leidsin kurva koha hingedest, kellel ei ole elavaid sugulasi, nii et nad peavad istuma räästa all kõledas novembrituules ja olema puntras nagu ussid. Kehvad lood.

Panen siis Krantside stripi ka, et läheks paremaks :)



Tahaks öelda ühele sõbrale - ma arvan, et Meelis on sõber :D - et tema üüratu positivism ning oksalt oksale kargamine (sest tal on tohutult energiat ning ta jaksab tõesti seda teha :)) on nii lahe. Iga kord kohtudes jääb hea tunne sisse, et asjad ei ole hullud ning, et maailm (isegi Eesti ;)) on täis võimalusi. Kõigile. Mulle ka.