Lugemus

Harry Potteri 6. osa läbi loetud. Sinna otsa kohe Valliku "Koletise lugu" ja tema Anni raamatud. Nüüd Dahlbergi väääga paksude inimeste raamat "Paks".

Alati vaatan kahjutundega, kuidas lugemata lehti ikka vähemaks ja vähemaks jääb. Hea raamat, tõesti. Kavatsus on otsast alata. On kohti kus naerda ja kohti kus nutta. On toredaid loomanimesid "Need ei kasvagi suuremaks, need on kääbustupsud". On imelikke lödiseid taimi. Ja palju-palju armastust.

Kui peaks tekkima küsimus, et miks osad hirmsasti (loe armsasti) Potteri lugusid austavad ning teine osa neid lausa jälestavad, siis arvatavasti on esimeste puhul osaliselt lapsepõlve pikendusega ning kaldun arvama, et teine poole pole neid raamatuid isegi lugenud.
Miks asi nii kaasahaarav on!? Peale selle, et võlurid ja nõiad, kes on tegelikult tavalised inimesed ja kogu see fantastiline maailm. Kuid mitte ainult see, vaid, et asi toimub tänapäeval, mitte kusagil 18-l sajandil. Fakt on, et pärast järjekordse Potteri raamatu lugemist olen 3 päeva uimas ja oma maailmas.

Meil on see perekondlik viga :)) Peale nende on Andreas lugenud läbi ka praktiliselt kõik Pratchetti teosed ning seda lausa kolmes keeles.

Määdzik!