Politseionude juures

Juhtusin nägema ühte väikest liiklusõnnetust (kaks pisiautot otsa- ja külgepidi koos) ning helistasin Postimehes ilmunud teate peale Avariiteenistusse. Päev oli teisipäev. Teenistusest öeldi, et alles laupäeval on õige ametnik kohal, et helistage siis. Laupäevaks olin asja ära unustanud ja seiklesime Andreasega Räpina poldril. Seepeale tuli koju ähvarduskiri, milles lubati kasvõi vägisi politseisse kohale viia. Ilmumise ajaks oli märgitud laupäev, jälle!
Läksin ikka kohale. Segaste tunnetega. Tundsin end natuke kriminaalina.
Hoopiski toredad politseionud olid. Rääkisid, et neid on terve Tartumaa peale vaid kaks tükki ja et eestlasi üldse ei huvita, mida teine inimene teeb. Kutsusid mind noorikuks ;) No mis noorik ma enam...
Üldiselt tuli välja et ma ainutunnistaja. Hinnaline tunnistaja.
Lahkudes soovisin jõudu, mille peale üks politseionu vastas, et mitte jõudu, vaid MÕISTUST on tarvis :D
Igatahes oli see tavapärasele politsei poolsele jõhkrusele (no mida tänavatel nähtud) meeldiv vaheldus.

Muideks on Politseimaja juures kellegi kodu. Ilmselgelt ei ela siin Kerttu Rakke. Aga kes teab...