Kogu perega (või enamusega perest) on ikka kehva haige olla.
Kõigepealt sain mina kusagil külma (Anniga metsas + Punnuga kerges vihmas mänguväljakul), siis paari päeva pärast punnu (ka alumised silmahambad näha) ning muska veel mõtleb, kas jääda või mitte. Täna hakkas juba joone peale minema.

Paluti hirmsasti lapsest kirjutada.
Punnu on erilised juurikaks muutunud. Õhtul ei lähe magama enne 12st. Igasugused trikid käivad asja juurde. Sahmerdab tasakesi voodist välja, piilub ukse vahelt.
Üritab ennast suurde tuppa märkamatult sisse imbuda - kõigepealt ilmub ukse vahelt käsi lutiga. Lutt libistatakse suurde tuppa. Seejärel hakatakse läbi prao oma tekki pressima. Nüüd on siin juba lutt JA tekk. Siis tasa-tasakesi tuleb ka Punnu.

Kui sai kunagi paneelmajas elatud, siis oli ikka halb meel küll, kui pisike elukas ülakorrusel laupäeva hommikul trampima ja müttama hakkas. Tundus imelik, et nad üldse rahulikult ei suuda olla.
Nüüd on samamoodi. Kõik käib jooksvas teguviisis. Issile vastu; vannituba uurima, hopp kott-toolile, teise tuppa puhuriga rääkima. Mida iganes.

Tööd on väga palju. Pärast mitut päeva suurt tegemist tuleb nii kõva kudumise isu peale :)

Poliitikast ei räägi.

Pasta pestoga ja igatsus Itaalia järele.