Äng

Ei saa nii kergelt alla anda. Sellel ei ole lihtsalt mõtet. Tuleb end kokku võtta ja ära teha. Alati on saanud - lahkuminekud, superrasked eksamid, kõrge haridus.
Kõike ei saa nii iseenesestmõistetavalt võtta. Kunagi ei või teada, mida teine tegelikult mõtleb. Suu räägib, süda mõtleb teist. Või tunneb.

Kõik on valedik. Üks nägude tegemine ja sallimatus. Ise ka paremini ei oska. Üksinda on raske. Teha.
Tahan lihtne inimene olla. Ilma selliste mõteteta.

Noored on imelikud. Tunnen end nagu teine põlvkond. Ma ei ole ju tegelikult vana. Keskkooli lõpetasin 8 aastat tagasi. See ei tundu üldse ammu.
Kuidagi nii võõras on praeguste noorte maailm.
/töösoovija kirjutas CV kaaskirjas vastuseks minu küsimusele, et kui kiiresti suudab arvutiprogramme omandada: "väga kiiresti, ega ma mingi jobukakk ei ole."
Ma ei mõista. Sellisest asjast loen küll välja, et ON jobukakk. Ehk on hea spetsialist, aga suhtumine on ka oluline.

Presidendi kaasa rõivaste teema on end samuti ammendanud. Kommentaaride järgi tundub, et Eesti on täis superstiilseid inimesi, kes kõik teavad, et tumeda ülikonnaga ei kanta valgeid sokke. Vean kihla, et pooled ei tea. No on etiketigurud.

Sõber rääkis koleda loo. Ta on lastehaiglas radioloog hetkel - nii ei ole tegu linnalegendiga nagu pakuti.
Üks kaheaastane poiss mängis Tartus, täiesti tavalises liivakastis. Liivakasti serva peal oli plasttops vedelikuga. Poiss (nagu lapsed ikka vahel) võttis topsi ja jõi sellest.
Topsis ei olnud viin või mõni muu alkohol, nagu arvata võiks. Torusiil oli hoopis.
Lapsel ei ole enam söögitoru.
Mina mõistan seda nii, et mingi haige väärakas (vabandust) pani nimelt selle topsi sinna. Alkoholist saaks ju veel aru. Torude puhastusainest ei saa aru.
(Ärge hakake ema kallal võtma, sest on ilmvõimatu 24 tundi konstantselt oma lapsel silma peal hoida).

Polegi enam midagi öelda. Nii raske on...