Meditsiinist

Selline artikkel ajab meele mustaks: http://www.epl.ee/?artikkel=382191

Hea, et Tartus olen. Tartu kõiki haiglaid seespoolt nähtud ka ning lastehaiglas oli küll väga meeldiv õhkkond (v.a mõned kilisevad erandid). Eriti tore oli neonatoloogias, kus pisipisikestega tegeleti pidevalt. Samas ei ole seal haige lapsega viibinud, et seda mätast ei tea.
Ma vaidlen oma muskaga päris tihti arstide ja õdede palga üle (ta vaidleb mujal ka muidugi) ning see on selline lõputu teema, mida hea õlleklaasi taga kedrata.

Töötasin mõned aastad (tagasi) kirurgiaosakonnas hooldajana (see oli siis, kui veel arstiks saada tahtsin) ja sain näha haigla sisemist elu reatöötajana. Räägitakse empaatiast ja ma ei tea millest veel. Selle empaatia ma tapame väga ruttu ära - nädala jagu öövalveid ja niuhti!, läinud ta ongi. Lastega tegeledes on asi ehk veidi teistmoodi. Täiskasvanud patsientidega on raske. Sa ei suuda ju (olgu, mina ei suuda) aastakümneid kuulata teise inimese muresid ja endast kõike anda, arvestades, et vastu saadu on minimaalne.

Mõttejärg läks käest. Ah jah, ma ei tahtnud meditsiinitöötajaid arvustada ega halvustada. Minust selles elus arvatavasti arsti ei saa, sest vaatan asju patsiendi mätta otsast.

Nt selline küsimus arstide palkade kohta - kas oleks mõeldav, et arst jätaks oma lisa tööotsad (erakliinikud, ravimiuuringud - mis küünivad muideks sajatuhandetesse kroonidesse), kui nende palku tõstetaks? Mina nt ei usu seda. Kõik tahavad ALATI raha juurde saada. Nii pensionär, kui ehitaja. Ma ka tahan.
Ma saan aru, et 8000se residendipalga eest ei saa omale kodu muretseda. Aga kas 11000 krooni päästab. See ka ei päästa. Eriti kui oled veel kaaslaseta.

Aga kuna head ideed ei paista siit ka, et kõik rahul oleksid, siis jutt lõppenud!