Mäss, märatsejad ja mäluaugud

Teema kütab kirgi. Panen ka mõned mõtted.

Isiklikult ei ole ma kunagi olnud Tõnismäe mälestusmärgi teisaldamise poolt. Seal käisid ju vanad inimesed oma sugulasi ja sõpru mälestamas. Viisid nelke ja limpsasid põuetaskust viinakest. Oleks tulnud oodata veel 10 aastakest ja Aljoša oleks ise kustunud.
Aga, vahepeal oli muidugi vaja püsti panna Lihula saksa sõduri sammas ning sellega aeti Venemaa ja venelased veidi ärevile. Sõnasõda on ju alati peetud, käsitsi kokku mindud aga harva.

Nüüd oli suurteks sündmusteks vaja: vanureid lilledega, sonimütsiga meest ja paari-kolme eesti nolki, kes liigselt õlut tarbinud. See siis ongi meie rahvuslik konflikt. Siin ei ole mitte midagi rahvuslikku - inimesed elavad oma karjainstinkti 100%-liselt välja. Ei ole, et "ooo isamaa ja patriotism ja punased vallutajad". On Alkohol ja Hormoonid.
Mis see siis on, kui sa peksad suvaliste poodide aknaid sisse ja tuled sealt välja, kaup kaenlas, ise naeratad otse kaamerasse. Sellises ajus peab ju mingi nihe olema.

Nüüd on tegemist täiesti indutseeritud looga, kusjuures, meedia annab ikka hoogu rattale juurde. Pealkirjadest tuleb välja, et meil on ka juba inimohvreid.

Selline asi teeb vihaseks. Ja mitte mõistlikult vihaseks.

Mees ka väljas õllel. Tudengipäevad - alkohol ja hormoonid....