Ka Potterist

Viimane Harry Potteri osa ei olnud parim raamat seitsmest. Mulle meeldisid neljas ja viies rohkem.
No (ärgem seda tähele pangem, et ma lõpu tegelikult ära vaatasin :P) see raamat ei oleks saanud ettearvamatult lõppeda. Harry ei oleks nagunii tohtinud surma saada. Kuigi selliste asjade läbielamine tapab nii või teisiti.
Ei, mõtlesin tegelikult seda, et kogu sari on äärmiselt hästi kirjutatud. Mõte sellest, et praegusel hetkel on just siinsamas, meie maja taga, selle koleda telliskivisara asemel hoopis mõne võluriperekonna kodu, me lihtsalt ei näe seda - totalus'e loitsud ja mis kõik veel. Potterit lugedes tekib mingi ajatuse tunne. Ja see, et tegevus toimub ju tänapäeval. Samas väga suurte traditsioonide ja iidsete õpetuste najal. Mis saaks ühele suurele lapsele veel põnevam olla. :))
Raamatus jäi mõni koht ka segaseks, oleks pidanud enne eelmised osad läbi lugema.

Kui ma noor (oh vanamoorlus) olin ja just mõne raske asjaga maadlesin - näiteks matemaatika või füüsika, siis mõtlesin: "Mis oleks, kui tuleksid nt tulnukad ja paneksid mulle matemaatika pähe." No nii, et ma oskaksin seda briljantselt. Aga... nad tahaksid ka vastu midagi.

Olgu, teeme nii, et see ei oleks matemaatika. Kui saaks nii, et sult võetakse jäädavalt sinu kõige koledam iseloomujoon või -omadus. Või näiteks midagi, mis sinu füüsise juures ei meeldi. Aga vastutasuks võetakse ka midagi vastu. Ütleme, et see ei oleks inimesed (füüsiliselt) ega midagi materiaalset. Näiteks samuti iseloomuomadus vms. Aga mis võetakse, seda ei öelda.
Palju mõtlemisainet.
Või kui eksisteeriks paralleelmaailm, kuhu saaks vaatama minna oma erinevate tegevuste tagajärgi. Et kui ma teen nii, nii ja nii, siis milline oleks tulem. Kindlasti ei saaks seal kahjudeta käia. See muudaks ja mõjutaks suuresti ka reaalset maailma.

Ega mul tegelikult väga suurt maailmavalu ei ole. Selline tillemat sorti. :)