Teraapia ja õmblev masin

Ei tule siit psühho-psihhi-loogilist juttu, hoopis käisime Siiliga Viljandis tõbise Susi juures ja tõime lõnganutsud. Juulikese omad. Päevavalguse käes on nii kaunid-nii kaunid. Et selliseid värve ka kodus potis teha saab! Peaaegu, et aelesime nende tokkide otsas. No mõttes vähemalt :D

Pilt ja pilt.

Lisaks neile tarisime Siilile õmblusmasina. Sellega on niisike lugu.
No S. sai õmblusmasina, ühe vanaema oma. Selline roheline, metallist, raske, aastast 1959. Õige, Tula! Käisin siis abiks masinat niidistamas. See on selline masin, et vaatad peale ja mitte millestki justkui aru ei saa. Vända kinnitamise kohta näiteks ei leidnudki. Kuna ma ei ole tegelikult niidistamisspets, siis oli õnn, et masinal juba niit peal oli. Selle vana järgi sai siis uus peale aetud. Teletupsudega proovilapp alla, aga masin ei hakanud tööle. Ei põle lambike ja talla vajutamine ei aita ka midagi. No on tuula. Muidugi vanake ka.
Panime küll juhtme stepslisse, ega me blondid ei ole.

See masin läheb vast iluks. Silmailuks.

Nüüd sai S. teise õmbleva masina. Teise vanaema oma. Tundub veidi uuem. Väidetavalt saksa oma. Isegi kasutujuhend on kaasas. Nii et ootab siis omanikult kunstõmblustükke. Sitse ja satse.

Tite pilt ka. Selline moosinägu ongi vahel. Trepile tuleb värav ette panna, varsti teda enam kinni ei pea.