Jälle see Mutuk :)

Hommikul oli üllatus suur, kui avastasin, et põnn oli voodis selili. Õhtul teadsin kindlalt, et panin teise kõhu peale magama. Seepärast ta hommikul oligi nii rõõmus ja roosa, et sa selili olles oma sõprade mõmmidega juttu puhuda :))
Igatahes. 4 kuud ja 1 nädalat ning esimene korralik pööramine. Kuid kuna asi ei toimunud meie valvsa pilgu all.....siis äkki käisid härjapõlvlased teda aitamas :D

Muretsemisest ja rõõmutsemisest

Miks öeldakse, et lapsi ja asju jm. muretsetakse. Võiks ju olla, et lapsi rõõmutsetakse.
Et ütled oma teiselpoolele: "Kuule! Rõõmutseme äkki ühe lapse". Sest ega see lapse tegemine ju hirmus kole asi ei ole, et mure peaks tulema. Ikka rõõm-rõõm-rõõm.
Kuigi, kui mõelda, kui palju asju kodus juba olemas on, siis võib uute juurde ostmine (tahtsin kirjutada muretsemine) olla tõesti muret tekitav, kuna ühel hetkel võib juhtuda, et enam ei mahu omaenda koju ära. Kõigi nende asjade keskele.

Võtame näiteks sünnipäevad. Laps saab aastaseks, kokku tuleb tohutu suguvõsa, kõigil kingid näpus. Juba tillukesest peale kultiveeritakse asjade korjamise/kogumise/omamise mentaliteeti. Loomulikult on tore, kui on metsikult palju igasuguseid lahedaid asju. Nagu filmis "About a boy", kus Hugh Grantil oli kodus väga palju esemeid, mida ta elu-seeski polnud kasutanud. Et, kus sul mikser on? Ah, võta sealt, aga ära küsi kuidas see töötab - ma pole seda kunagi kasutanud :)))

Masendav ju tegelikult.

Jälle läheb kurvaks. Järgmine kord tuleb midagi lõbusat, kas siis karvastest munadest või mammudest :)))

Mutukpõnni tegemistest

Põnn on tänase seisuga 4 kuud ja 4 päeva vana.
Teha oskab: palju-palju-palju rääkida. Sellised "sõnad" nagu "enngee" ja "ooouu" on eriti popid.
Keerab küljele.
Keerab teisele küljele ka :))
Teeb selili ning ka kõhuli olles koha peal ringe. Kompass.
Haarab koledast :P plastmassmõmmist kinni ning rebib seda enda poole.
Naerab heleda häälega, kui issi teda kõdistab, musitab kõtule või teeb musa taktis hmmm...seksikaid :D peanõksatusi. Hahahahaa :))
Siis tahab istuda ja seista ja seista ja seista. Treening reielihastele.
Ning lõpuks - kõige parem sõber on Tiss!

Põnn on tegelane lõbus, natu teeb jonni, kuid sellest me saame üle.

Tehtud

Nüüd on see siis tehtud. Ülikool sai läbi. tehtud 6 asemel 7 aastaga. Hea, kuid siiski veidi kurb tunne on sees. Et nagu oleks tükk küljest võetud. Hetkel ei saa sellest tegelikult veel aru, aga kui va arusaamine tuleb, siis annab nagu nuiaga pähe. Sest nüüd on kool läbi ja tuleb suurte inimeste elu hakata elama. Kuigi tegelikult vist ei tule :) Võib ka väikeste inimeste elu elada.

Hmm...mingid mõtted on, kuid need ei vormu sõnadeks. Või kui sõnadeks, siis ei vormu nad korralikeks lauseteks.

See, mida tahan öelda, on: palju on inimesi, kes teevad asju kas siis prestiiži või teiste inimeste pärast. Näiteks vanemate ja suguvõsa tohutu pressure õpigute alustamiseks ja jätkamiseks. Milleks peaks tegema midagi seetõttu, et teistel oleks tore ja nad saaksid - ei taha öelda kiidelda, siia peaks minema selline sõna, mis on kiitlemise ja uhkustamise vahel - teiste ees siis uhkiidelda (mis on hübriidsõna just praeguseks). Millegipärast on oma vanemate rõõmsakstegemine äärmiselt oluline, lausa nii, et paneb vere ninast välja õppima.
Kui inimesed saaksid loobuda oma kontrolli-, reguleerimis- ja teiste peal unistuste teostamisest, küll siis oleks hea elada. Mitte nii, et: "Mul on nüüd täiesti ükskõik kuhu sa edasi lähed, peaasi, et oled ise rahul. Kas siis Haigekassasse või ravimfirmasse aga...eriti hea meel oleks mul ikkagi, kui sust saaks lastearst". Sellised lood.

Sellised lood mulle ei meeldi.

Loen Kivirähu Rehepappi. Leidsin kurva koha hingedest, kellel ei ole elavaid sugulasi, nii et nad peavad istuma räästa all kõledas novembrituules ja olema puntras nagu ussid. Kehvad lood.

Panen siis Krantside stripi ka, et läheks paremaks :)



Tahaks öelda ühele sõbrale - ma arvan, et Meelis on sõber :D - et tema üüratu positivism ning oksalt oksale kargamine (sest tal on tohutult energiat ning ta jaksab tõesti seda teha :)) on nii lahe. Iga kord kohtudes jääb hea tunne sisse, et asjad ei ole hullud ning, et maailm (isegi Eesti ;)) on täis võimalusi. Kõigile. Mulle ka.