Sellised kummalised asjad.
Mis hetkest algab isekus (kuna ma ei suuda mitte iialgi asju analüüsida ilma enda isikut kaasamata, siis peab ka siinkohal oma elust näiteid tooma)?
Ma mõtlen, et...
Ei, tsiteerides ühte filmi, tuntud filmi: "Elu on nagu sokolaadikarp..." ning seda parafraseerides: "miks pead sa seda teistega jagama!?"
Mõte on selles, et õpetades last oma asju jagama ning mitte kade (või ebakade - lugesin just Orwelli 1984 ning sattusin kehva tuju otsa) olema võtame talt ära võimaluse asju endale hoida. Või, hm, kuidas seda öelda? Näiteks, ütleme, et sul on karp oma lemmiksokolaadi ning tahaks hirmsasti seda üksi nautida, kuid keegi satub peale. Seejärel pead sa oma kallist sokolaadi (mis võib-olla polegi kallis, kuid kes teab millal seda järgmine kord saab) selle inimesega jagama, sest nii on viisakas teha. Ei taha. Minu sokolaad.
Tegelikult ma ei saa aru, miks peaks asju jagama. Isekus.
Ma ei saa aru ka sellest, miks peaks teisi huvitama sinu elu ja tegemised. Üks koledamaid asju on see, kui pead kaasa noogutama ning teesklema, et küll räägitakse minu jaoks huvitavat juttu. Millegipärast ei suuda kõigesse sellesse sisse elada. Ise ei oota ka teistelt, et nad peaksid väga huvitatud olema. Võiks lihtsalt olla. Või on see empaatiavõime puudumine.
Armsate ja lähedaste inimeste tegemised ikka huvitavad :)
Minevikust tuleb meelde selline seik, kus ühel sõbrannal (siis oli neid palju :)) oli kodus mingisugune intsident juhtunud ning nüüd ta nuttis koos teise sõbrannaga koolis akna peal. Ühel hetkel küsis ta, et miks mina ei nuta, kas mul polegi kahju.
Selle peale ei oskagi midagi vastata, nutta ei tahtnud ning asi ei paistnud niivõrd kole ka.
Eih, aitab jälle
Pigem nagu Pratchetti tillud vabamehed: "Aih, kirevise piralt!" Väga hea tõlge Kaarel Kaera poolt :)
