Mäss, märatsejad ja mäluaugud

Teema kütab kirgi. Panen ka mõned mõtted.

Isiklikult ei ole ma kunagi olnud Tõnismäe mälestusmärgi teisaldamise poolt. Seal käisid ju vanad inimesed oma sugulasi ja sõpru mälestamas. Viisid nelke ja limpsasid põuetaskust viinakest. Oleks tulnud oodata veel 10 aastakest ja Aljoša oleks ise kustunud.
Aga, vahepeal oli muidugi vaja püsti panna Lihula saksa sõduri sammas ning sellega aeti Venemaa ja venelased veidi ärevile. Sõnasõda on ju alati peetud, käsitsi kokku mindud aga harva.

Nüüd oli suurteks sündmusteks vaja: vanureid lilledega, sonimütsiga meest ja paari-kolme eesti nolki, kes liigselt õlut tarbinud. See siis ongi meie rahvuslik konflikt. Siin ei ole mitte midagi rahvuslikku - inimesed elavad oma karjainstinkti 100%-liselt välja. Ei ole, et "ooo isamaa ja patriotism ja punased vallutajad". On Alkohol ja Hormoonid.
Mis see siis on, kui sa peksad suvaliste poodide aknaid sisse ja tuled sealt välja, kaup kaenlas, ise naeratad otse kaamerasse. Sellises ajus peab ju mingi nihe olema.

Nüüd on tegemist täiesti indutseeritud looga, kusjuures, meedia annab ikka hoogu rattale juurde. Pealkirjadest tuleb välja, et meil on ka juba inimohvreid.

Selline asi teeb vihaseks. Ja mitte mõistlikult vihaseks.

Mees ka väljas õllel. Tudengipäevad - alkohol ja hormoonid....

Meditsiinist

Selline artikkel ajab meele mustaks: http://www.epl.ee/?artikkel=382191

Hea, et Tartus olen. Tartu kõiki haiglaid seespoolt nähtud ka ning lastehaiglas oli küll väga meeldiv õhkkond (v.a mõned kilisevad erandid). Eriti tore oli neonatoloogias, kus pisipisikestega tegeleti pidevalt. Samas ei ole seal haige lapsega viibinud, et seda mätast ei tea.
Ma vaidlen oma muskaga päris tihti arstide ja õdede palga üle (ta vaidleb mujal ka muidugi) ning see on selline lõputu teema, mida hea õlleklaasi taga kedrata.

Töötasin mõned aastad (tagasi) kirurgiaosakonnas hooldajana (see oli siis, kui veel arstiks saada tahtsin) ja sain näha haigla sisemist elu reatöötajana. Räägitakse empaatiast ja ma ei tea millest veel. Selle empaatia ma tapame väga ruttu ära - nädala jagu öövalveid ja niuhti!, läinud ta ongi. Lastega tegeledes on asi ehk veidi teistmoodi. Täiskasvanud patsientidega on raske. Sa ei suuda ju (olgu, mina ei suuda) aastakümneid kuulata teise inimese muresid ja endast kõike anda, arvestades, et vastu saadu on minimaalne.

Mõttejärg läks käest. Ah jah, ma ei tahtnud meditsiinitöötajaid arvustada ega halvustada. Minust selles elus arvatavasti arsti ei saa, sest vaatan asju patsiendi mätta otsast.

Nt selline küsimus arstide palkade kohta - kas oleks mõeldav, et arst jätaks oma lisa tööotsad (erakliinikud, ravimiuuringud - mis küünivad muideks sajatuhandetesse kroonidesse), kui nende palku tõstetaks? Mina nt ei usu seda. Kõik tahavad ALATI raha juurde saada. Nii pensionär, kui ehitaja. Ma ka tahan.
Ma saan aru, et 8000se residendipalga eest ei saa omale kodu muretseda. Aga kas 11000 krooni päästab. See ka ei päästa. Eriti kui oled veel kaaslaseta.

Aga kuna head ideed ei paista siit ka, et kõik rahul oleksid, siis jutt lõppenud!

Mosaiik

Ma hakkasin mõtlema, et äkki see käib hirmsa kopeerimisõiguse alla vms.

OleMine

Annil on just üks selline kass, kes võiks niimoodi "kabuuuuffff" teha.

Ei olegi eriti millestki rääkida. Koduasju ei saa liiga avalikuks teha ;)
Lõnga ei ole väga mitu aega ostnud. Katsun varusid asjalikeks esemeteks nikerdada.

Sai päikese all käidud nädalakese. Selline eemalolek viib ikka terve maailmapildi nihkesse. Et mujal elatakse hoopis teistmoodi. Muidu elad siin eestimullis ja mõtled omi väikeseid mõtteid.
Nüüd on hoopis muud mõtted tekkinud :) Aga nihkes on nii, nagu oleks näinud väga reaalset unenägu ega saa sellest lahti.

Sõpradega on imelik lugu. Nagu oleks käkras pusa. Olemine. Minemine.

Ahhhh, voodi ja raamatusse.

Raskekujulin triinoos

Doctor Unheimlich has diagnosed me with Triinosis
Cause:	secret military experiments
Symptoms:	occasional ectoplasm, vague murderous rage, pustules, watery eyes
Cure:	trepanning
Enter your name, for your own diagnosis: