Veel vanast

Nüüd ma tean. Ei suutnud pikka aega Ansipi kohta seisukohta võtta. Ja nüüd - peaministri aastalõpuintervjuus - ta vaatab AINULT ühte punkti. Tavaliselt inimesed vaatavad vesteldes erinevatesse kohtadesse ja tema nüüd siis niimoodi. Kuidas see võimalik on, et ta ainult ühte kohta puurib.
See oli BBC-l üks lastest rääkiv sari, kus tehti test: kui lapsel paluti ühte kohta (nimelt küsija silmadesse) vaadata, ei suutnud laps abstraktselt mõelda. Kuidas Ansip suudab?

Kella 10 paiku aasta viimasel päeval: ja üldse, miks ma nii vara üleval olen :D Aa, jah, uue aasta lubadused tuleb välja mõelda (ja paberile panna), sest mis juba laulu sees on, seda sealt enam välja ei saa.
Kohe turule, ahjuliha ja peipsi hapukurki ostma.

Hea vana aasta lõppu ja hea uue algust.

Ullumaja

Kirjutasin eile jõulukaartidesse salme.
Ise mõtlesin, et sugulased näevad salvestusaega ning et olen jälle saatmise viimasele hetkele jätnud. Ja mis siis küll saab kui data kaduma läheb.
Hull värk selle arvutindusega. Kui ikka salvestada ei saa ja Ctrl+C ununeb, siis on häda. Restart!
Nüüd tuleb veel mõelda, mis projektid on enne jõululaupäeva veel reaalsed. Helmehaldja pakk võiks ka laekuda. Re-restart!

Ähh, haledik olen

Nõelviltisin viis sibulõuna - neli küpset ja ühe toore.
Lapse vest on valmis, otsad peidetud, pestud. Hetkel kuivab lamades.

Aga üldse, mis must saab siis ikkagi. 27-aastane meditsiinilise kõrgharidusega ennasthaletsev pusa, kes ei suuda ebakindlustest ja alaväärsuskompleksist üle saada. Sotsiofoobia on mu teine nimi. Kolmas aasta lõpetamisest jookseb. Muud pole midagi, aga ma tunnen, et jään kängu ja ei arene. Eesti keelgi ei tule enam korralikult suust välja. Bulbul ja mulmul.
Äkki ma seepärast ostangi nii palju lõnga.
Mitte, et ma MITTE midagi ei teeks. Natuke ikka tegutsen, aga mujal.

Tegelikult. Tuleb võtta ja natuke uurida. Kui tõesti näib, et aju ei võta, siis vaatan edasi. Kuskohast need sihid ja kindlused tulevad. Et vot, seda ma teen järgmised 30 aastat.
Miks mul sellist tundmust ei ole.
Hala-hala-ving-hala-ving-ving...

Asi ei ole jõuludes. Maailmavalu on hoopis. Ja justkui pooleliolevad asjad.

Kõver kuts

Tartu kesklinnas elab üks tore pisike kuts. Tundub Jack-Russelli terjeri moodi olevat, ehk ongi.
Me kutsume teda tortikollisega koeraks, sest tema peakene on kelmikalt ühele poole viltu. Niimoodi ta viltuse peaga ringi nuusib ja omi asju ajab. Perenaine rihmaga küljes.
Nii tore, et selline loomake olemas on. Ilmselgelt saab ta endaga väga hästi hakkama ja on eluga rahul :)

Raekoja platsil olid täna jõuluvanad. Naisjõuluvanad. Ei tea, miks jõulumemme ei taheta juurutada. Venelastel on ju Sneguurotska. Meil võiks memm olla. Jõulutaat ja -memm. Lapsed laulsid ja hiljem oli kuulda kisa, kui jõuluvana mõnele pisemale läheneda tahtis :)

Peaks linna- (aga äkki hoopis maa-) valitsusele teatama, et need jõletuslikud augud asfaldis maavalitsuse hoone taga on autode surm ja nende häbi. Riigiasutus ja niimoodi siis.

Ilma üle ei hakka kurtma. Kõik kurdavad nagunii :) Päeval oli päris mõnus ja soe.

Käisime külas tädi Annil ja onu Talmol. Onu Talmoga meeldib punnule üldiselt mängida (nt kui nemad siin käivad, siis põnn piirab teist lausa söömise ajal) ja tädi Annile saab ka raamatuid ette sööta. Täitsa ruumikas korter on neil (see vist tuleb kõrgemat sorti lagedest). Ainult, et elekter ei taha töötada, nagu selles luuletuset, et "veekann sees, korgid väljas" :))) Ühesõnaga, anti pannirooga ja vahvlimasinapiparkooke :D Ja Kuti on üks karrrrvane kassloom, kelle peale on mul (võib-olla, kui see just mingi muu haigus ei ole) allergia.